Thursday, December 26, 2013

Üks ainuke õige viis/vahend


 
Kolides avastasin, et kodust kaasa võetud roostevabast materjalist kannul on peal plekid, mis ei tulnud mitte mingite vahenditega maha - proovisin aurutada lahti ja isegi katlakivi eemaldajaga, olin lausa varsti valmis uut veekannu ostma. Kuni satttusin poes nägema roostevaba materjali puhastusmaterjali, mis lubas taastada läike. Mõtlesin, et tore küll, taas üks viis raha välja meelitada klientidelt, mul tegu ju plekkidega mitte ei vaja läiget. Ime kombel ent ilma mingi hõõrumiseta need plekid tõesti eemaldusid selle vahendiga.


Kas meil on piisavalt usku uskumaks Jumala kõikvõimasse muutumisse või teatud situatsioonides kanname lootuse maha enne kui oleme selle Jumalale üle üldse andnud? Teatud situatsioonides ongi vaid üks ainuõige viis/lahendus. Teatud sümptomite näiteks tühjus hinges ongi vaid üks lahendus - elav suhe Jumalaga.

Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim! (Ps 51:12)

Hoides kinni millestki kindlast



Tegu on tobeda videoga aga kujutagem, et me oleme see väike ahvipoeg. Kas see pole hea näide sellest, kui kõvasti me peaksime hoidma Jumalast kinni, isegi siis kui ta liigub meie arvates vastassuunas. Kui haare nõrgeneb ning kukume maha, peaksime otsima sama meeleheitlikult ühendust Jumalaga.

Jumala käes on mu pääste ja mu au; mu jõu kalju, mu pelgupaik on Jumalas. (Ps 62:8)


Jumal on meid ilusaks armastanud


Me võime arvata endist, et oleme ilusad ja toredad inimesed ja see on põhjus, miks Jumal meid armastab aga fakt on, et ta on meid enne armastanud, kui olime veel torisejad ja inetud. Jumal on meid ilusaks armastanud.

On olnud näiteid torisejast/kibestunud mehest, keda tema kaasa armastus imeliselt muudab kardinaalselt. Seega kui see töötab sellistel juhtudel, siis läbi Jumala muutumine on veelgi võimsam.

Isiksusetestid on huvitavad - nimelt nendes tuleb välja, et kristlastel on enam eri positiivseid iseloomu jooni välja arenenud ning on seetõttu üldiselt lihtsam nendega ka suhelda/töötada koos. Kristluse näolisust on raske saavutada. Rääkides klassikaliselt, siis  ei olnud väliselt tegu modelliga tänapäeva mõistes, vaid rõhk on sisemisel ilul ning selles osas laskem iga päev Jumalal end ilusaks armastada.

Kiitke Issandat, sest Issand on hea; mängige tema nimele, sest see on kaunis! (Ps 135:3)



Armastus on keeruline ja räpane



Ja siis nad elasid happily ever after - nende sõnadega lõppevad kõik muinasjutud. Üks mu lemmikseriaale on "Once upon a time", kus näitab muinasjutu tegelaste elusid tänapäeva maailmas kõikide keerdkäikude ning saladustega. Elu nagu meie endite elu ilma ilustamata.

Tegelik armastus on kole, keeruline, räpane ja segadustekitav. Kui armastuse objekt on aga seda kõike väärt, siis sellest hoolimata armastad. Seda näitab eelkõige juba Jeesuse sünnikoht - keset loomatalli oma räpasuses. Kas see oli lihtne jõuda Jeesusel inimesteni? Sugugi mitte, nad olid sageli segaduses. Sellest hoolimata ei muutunud armastuse sõnum ega olemus - Ta armastab meid kõigest hoolimata!


Selles on armastus - ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. (1 Jh 4:10)


Jumal on kättesaadav ja kannatlik



Oskamaks olla meie kingades, pidi Jeesus läbi käima kõik inimese eluetappid - ka abitu beebiea. Beebisid on palju lihtsam armastadada ja kallistada kui suuremaid lapsi ning vajalik eluetapp kõikidele osapooltele.

Jumal oli oma plaaniga kannatlik, mis on üks Jumala omadusi. Ta ei saatnud täisealist Jeesust  trooni vallutama, vaid Jeesus oli osa ühiskonnast lihtsate inimeste seas ning kättesaadav kogu aeg. Rääkimata tingimustest, milles ta sündis, lihtsa inimese kombel, mitte mingis paleees. Samas kaitses ta igasuguste ohtude eest, mis oli omakorda tunnistuseks.

Niikaua kui pärija on väeti laps, ei erine ta milleski orjast, ehkki ta on kõige isand, vaid ta on eestkostjate ja majapidajate meelevalla all kuni isa määratud tähtajani. (Ga 4:1-2)


Jumal on kõigile ja tema sõnum on lihtne!


Tee tundmatusse


Kääbiku II osas juhatatakse Bilbo üksinda lohekoopasse, kus ta peab täitma seda peamist ülesannet, milleks ta kaasa võeti. Üllatavalt osutus ta aga muudes olukordades võtmeisikuks lahenduse leidmisel. Vanem kääbik saadab ta tundmatusse, lohekoopasse umbmääraste sõnadega ent samas süstides enesekindlust - nüüd on sinu kord, sinu osa, küll sa leiad selle ülesse, küll tunned selle ära. Nimelt too tegelane ise ei teadud täpselt, mis ees ootab ja mida ta täpsemalt otsima peab. Ent sama teeb Jumal meiega, lihtsalt Ta ei näe põhjust meile avalikustamaks kõike. Sest ilmselt me lihtsalt annaks kohe alla teades ette, mis meid ootab järgmise nurga taga. Või näiteks Harry Potteri viimastes osades lõpujärgus selgus Dumbeldorfi ettenägelik läbimõeldud plaan, varustades neid kõige vajlikuga.

Võimas lihtsalt kuidas meid valmistatakse ette ja varustatakse tulevasteks sündmusteks ning varem omandatu (kas teadlikult või mitte) teeb tulevikus raske soorituse palju kergemaks ning need, kes su kõrval tol hetkel on selle raske sooritamiseks, on ilmselt samasugused katsetajad ja ebatäiuslikud - selline kentsakas seltskond. Ära hinda raamatut kaane järgi, seega meie kõigi potentsiaal on palju suurem kui ise arvate oskame.

Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted... Sest sina valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus.  Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi. Mu luud ei olnud varjul sinu eest, kui mind salajas loodi, kui mind maa sügavuses imeliseks kooti.  Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas. (Laul 139)

Oh kaunis hetk, sa viibi veel

Õigel ajal õiges kohas, see on ainuke põhjus, miks avanes mul võimalus need võrratud pildid teha 25. detsembri hommikul. Pool tundi hiljem oli taevas taas hall ning selge. Mõtlesin, et miks pidin arvuti unustama koju ning tore küll, et peale jõuluõhtut nii vara peab ärkama ning taas slaide tegeme hakkama. Selline avanev vaade aga oli igati väärt seda varast panust.

Faustist on pärit lause: "Oh kaunis hetk, sa viibi veel!" See igatahes olnuks hetk, mil soovinuks seda lause lausuda.

Ja kas pole imeline  - meie võimas Looja on kõige selle taga.
Kiitku teda taevas ja maa, meri ja kõik, mis seal liigub! (Ps 69:35)

Olen tuli. Olen surm.



Kääbikute II osa lõppeb lohe sõnadega, kes suundub lähilinna hävitama: "Olen tuli. Olen surm". Nüüd aga asenda tuli ja surm vastandsõnadega ning julm sõnum on hoopis teine - täis lootust, olen (elu)vesi, olen elu.

Johannese 4.peatükis on tuntud elava vee lugu:
Naine ütles talle: „Isand, ämbrit sul ei ole ja kaev on sügav. Kust sa siis saad selle „elava vee”? Ega siis sina ole suurem kui meie isa Jaakob, kes andis meile kaevu ning jõi sellest ise, samuti ta pojad ja ta kariloomad!?” Jeesus kostis: „Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle,  aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.” 

Osad väldivad teatud filme aga kes otsib see leiab ning see on hea näide, kuidas hea sõnum sellest hoolimata esile tuleb. Kui rikutud me ei oleks, igatseme ikka näha hea ja kurja omavahelises võitluses hea võitu ...
 

Maali valgust

 

Sattusin nägema üht jõulufilmi, kus üks vana maalikuntsnik soovitas noorel maalikunstnikul leidmaks oma mina, maalida valgust. Nii lihtne ent samas nii sügav tähendus lasub valguse sõnal. Samas me kõik igatseme valgust ning satume veidi masendusse talveperiooditi valguse vähesuse tõttu. Sama saab tähendada ka vaimulikul tasandil,  vaid et osad on alles alguses, osad poolel teel ning osad alles otsivad selgitust tühjusele nende hinges.

Meid on kutsutud olema valguseks ja eeskujuks teistele:
Siis paistavad mõistlikud nagu taevalaotuse hiilgus, ja need, kes saadavad paljusid õiguse teele, otsekui tähed ikka ja igavesti (Tn 12:3)

Meie elu kohta on öeldud, et see on kui kangas, millele maalime oma lugu. Kas poleks võimas, kui valgus oleks selle läbiv teema - selline lummav ning ligitõmbav, ehe ja kõigest muust erinev?

Monday, December 9, 2013

Juhuslikkus on Jumala viis jääda anonüümseks





See päevik peaks regulaarselt kuvama igapäevast vaimulikku kasvamise mõtteid. Siiski peab tunnistama, et harjuda uue kombega -  oma mõtteid ja loetut/nähtut kirja panna, on väga raske eriti kui vahepeal pikalt elatud kahes kohas nii, et osad asjad olid ühes kohas ja teised teises kohas. Miks selle postituse pildiks on mesilased? Sest see on parim näide kuidas looduses juhuslikkus töötab lihtsalt nõnda ideaalselt ehk siis keegi intelligent on selle taga, see ei saa ega olegi lihtsalt juhuslikult loodud,

Nädala sees on  päevi, kus osadus piirdub kiirpalvetega. Vahepeal ei ole väga tihti sattunud kummaliste sündmuste tunnistajaks nagu vahepeal seda juhtub aga sageli näinud kiirabi autosid, seega üks ruttav kiirabi = üks välkpalve. Siiski Jumal kõneleb endiselt läbi situatsioonide ja mingi hetk varem lihtsalt loetu/nähtu makib sence'i ja puzzle ongi koos. Üritan tagantjärgi järgmiste postituste raames taastada oma mõtteid.

Küll on aga vahepeal kummalisi kokkusattumisi, mis toonud lahenduseni:
- oli vaja üles leida üks diktofon, tegin leidmispalve nagu alati ning taas töötas ent kummalisel viisil. Vahetult enne magama minemist ühe jala varbaküüs äkitselt tekitas ebamugavustunnet ning tekitas vajaduse küünekääride järele. Üllatus-üllatus otsitud ese oli samas sahtlis, mis ise enesest oli kõige ebaloogilisem koht selleks,

-märkmepaberite hoidja kukkus maha kohmetusest täna. Esimene mõte tore küll, siis aga kukkus koos teiste kinkekaartidega välja üks kinkekaart, mis oli just 3 nädala pärast aegumas. Samas just üks õhtu enne kohtumist inimesega, kes seda kasutada reaalselt saab.

"Juhuslikkus on Jumala viis jääda anonüümseks" on öeldud. Seega olgem avatud nägemaks Jumalat elu pisiasjades. Ja väike praktiline kogemus -  leidmispalve aitab alati max 48h ning kaotatud ese on leitud.