Kääbiku II osas juhatatakse Bilbo üksinda lohekoopasse, kus ta peab täitma seda peamist ülesannet, milleks ta kaasa võeti. Üllatavalt osutus ta aga muudes olukordades võtmeisikuks lahenduse leidmisel. Vanem kääbik saadab ta tundmatusse, lohekoopasse umbmääraste sõnadega ent samas süstides enesekindlust - nüüd on sinu kord, sinu osa, küll sa leiad selle ülesse, küll tunned selle ära. Nimelt too tegelane ise ei teadud täpselt, mis ees ootab ja mida ta täpsemalt otsima peab. Ent sama teeb Jumal meiega, lihtsalt Ta ei näe põhjust meile avalikustamaks kõike. Sest ilmselt me lihtsalt annaks kohe alla teades ette, mis meid ootab järgmise nurga taga. Või näiteks Harry Potteri viimastes osades lõpujärgus selgus Dumbeldorfi ettenägelik läbimõeldud plaan, varustades neid kõige vajlikuga.
Võimas lihtsalt kuidas meid valmistatakse ette ja varustatakse tulevasteks sündmusteks ning varem omandatu (kas teadlikult või mitte) teeb tulevikus raske soorituse palju kergemaks ning need, kes su kõrval tol hetkel on selle raske sooritamiseks, on ilmselt samasugused katsetajad ja ebatäiuslikud - selline kentsakas seltskond. Ära hinda raamatut kaane järgi, seega meie kõigi potentsiaal on palju suurem kui ise arvate oskame.
Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted... Sest sina valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus. Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi. Mu luud ei olnud varjul sinu eest, kui mind salajas loodi, kui mind maa sügavuses imeliseks kooti. Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas. (Laul 139)
No comments:
Post a Comment