Maali valgust

 

Sattusin nägema üht jõulufilmi, kus üks vana maalikuntsnik soovitas noorel maalikunstnikul leidmaks oma mina, maalida valgust. Nii lihtne ent samas nii sügav tähendus lasub valguse sõnal. Samas me kõik igatseme valgust ning satume veidi masendusse talveperiooditi valguse vähesuse tõttu. Sama saab tähendada ka vaimulikul tasandil,  vaid et osad on alles alguses, osad poolel teel ning osad alles otsivad selgitust tühjusele nende hinges.

Meid on kutsutud olema valguseks ja eeskujuks teistele:

Siis paistavad mõistlikud nagu taevalaotuse hiilgus, ja need, kes saadavad paljusid õiguse teele, otsekui tähed ikka ja igavesti (Tn 12:3)

Meie elu kohta on öeldud, et see on kui kangas, millele maalime oma lugu. Kas poleks võimas, kui valgus oleks selle läbiv teema - selline lummav ning ligitõmbav, ehe ja kõigest muust erinev?