Juhuslikkus on Jumala viis jääda anonüümseks

See päevik peaks regulaarselt kuvama igapäevast vaimulikku kasvamise mõtteid. Siiski peab tunnistama, et harjuda uue kombega -  oma mõtteid ja loetut/nähtut kirja panna, on väga raske eriti kui vahepeal pikalt elatud kahes kohas nii, et osad asjad olid ühes kohas ja teised teises kohas. Miks selle postituse pildiks on mesilased? Sest see on parim näide kuidas looduses juhuslikkus töötab lihtsalt nõnda ideaalselt ehk siis keegi intelligent on selle taga, see ei saa ega olegi lihtsalt juhuslikult loodud,

Nädala sees on  päevi, kus osadus piirdub kiirpalvetega. Vahepeal ei ole väga tihti sattunud kummaliste sündmuste tunnistajaks nagu vahepeal seda juhtub aga sageli näinud kiirabi autosid, seega üks ruttav kiirabi = üks välkpalve. Siiski Jumal kõneleb endiselt läbi situatsioonide ja mingi hetk varem lihtsalt loetu/nähtu makib sence'i ja puzzle ongi koos. Üritan tagantjärgi järgmiste postituste raames taastada oma mõtteid.

Küll on aga vahepeal kummalisi kokkusattumisi, mis toonud lahenduseni:
- oli vaja üles leida üks diktofon, tegin leidmispalve nagu alati ning taas töötas ent kummalisel viisil. Vahetult enne magama minemist ühe jala varbaküüs äkitselt tekitas ebamugavustunnet ning tekitas vajaduse küünekääride järele. Üllatus-üllatus otsitud ese oli samas sahtlis, mis ise enesest oli kõige ebaloogilisem koht selleks,

-märkmepaberite hoidja kukkus maha kohmetusest täna. Esimene mõte tore küll, siis aga kukkus koos teiste kinkekaartidega välja üks kinkekaart, mis oli just 3 nädala pärast aegumas. Samas just üks õhtu enne kohtumist inimesega, kes seda kasutada reaalselt saab.

"Juhuslikkus on Jumala viis jääda anonüümseks" on öeldud. Seega olgem avatud nägemaks Jumalat elu pisiasjades. Ja väike praktiline kogemus -  leidmispalve aitab alati max 48h ning kaotatud ese on leitud.