Istusin sõbraga, keda väga kaua ei tundnud tol hetkel, õhtusöögi lauas. Järsku ütleb ta, et nii hea toit et ta soovib seda totaalses vaikuses nautida. Austasin tema soovi aga see tundus nõnda kummaline - piinlik vaikus nagu oleks justkui tülis omavahel. Peale seda hakkasin jälgima kui sageli ma inimestega, keda kaua tunnen, kasutan vaikust ja kui palju üritan täita seda mitte vajaliku vestlusega. Või jälgides vanemaid paare tundus, et nad justkui mõistavadki üksteist pilkude läbi. Selgus, et ise kasutan ka vaikust, sest mõningad asjad on lihtsalt juba mõistetavad ilma sõnadeta.
Samas Jumalaga käies me kas räägime kogu aeg oma asjadest selle asemel, et kuulata teda või võtame vahest kuulamist kui võimalust laiselda nagu pildil olev kass - teeme näo nagu kuulaks aga tegelikult oleme hoopis mujal maailmas omadega. Vaikuses kuulamine - selles on meil kõigil palju kasvada.
Ole vait Issanda ees ja oota teda; ära ärritu sellest, kelle tee õnnestub, ega mehest, kes teeb kavalusi! Ps 37:3
No comments:
Post a Comment