Aeg - kohati asjad liiguvad nii aeglaselt, siis aga ülikiiresti. Elu - kord liiguvad nii tasakaalukalt, siis aga nõnda tormiliselt. 31. detsember pidime paneme magama 13-aastase justkui pereliikme Siberi kassi ning see tekitas tõelise tormi mingiks ajaks minu ellu ja pikemaks ajaks mu ema ellu.
See oli mu elu pikim aastavahetuse õhtu - eelnevalt ka magamata emotsioonid maha laadimata aga samas ümbritsetud aastavahetuse peo inimestest tuli kokku võtta. Elu iroonia oli, et pidin asendama töökaaslasi ning ei saanud kuidagi peret aidata va telefoni teel + töökaaslase laps oli kontoris ning tegi kogu aeg kassi häält juhuks kui ma hetkeks suutsin tööle keskenduda. Seda viimast ei saa lugeda kokkusattumiseks, tekkis sama küsimus nagu Iiobilgi, kelle tegu see on, et mind veel enam piiri ületama panna?
Õnnis on mees, kes peab vastu kiusatuses, sest kui ta on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad. Ärgu kiusatav öelgu: „Jumal kiusab mind!” Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi.
Märkasin järgmisel päeval teel tööle aastavahetusel kõveraks sõidetud valgusfloori. 3. jaauariks oli see ära parandatud justkui midagi nagu poleks juhtunudki. Nõnda samuti tõstab meid ka Jumal ülesse ning taastab meid meie tormidest. Jah, see sündmus oli lihtsalt üks mitte meeldiv meeldetuletus, et meie kõikide elu on ajutine ning on ees palju peatükke meie eluloo raamatus, mis on sama olulised kui need, mis meil juba läbi loetud/läbitud. Lihtsalt kõik tegelased ei ela raamatu lõpuni, ent see ei vähenda nende tähtsust loos koos kõige nende tekitatud rõõmuga või et neid ei mäletata loo lõpus.
No comments:
Post a Comment